Septembrikuus kõik on uus…

Nagu öeldakse septembrikuus kõik on uus ja nii ka siin blogis. Juba liiga kaua on märkamatult möödunud minu viimasest postitusest… Aga mis siis vahepeal toimunud on?!

Teen siia kiire sissejuhatuse millest mu esimene septembrikuu blogi räägib, et teaksid kas üldse viitsidki edasi ‘scrollima’ hakata.

  1. Ajasin bikiinid selga ja käisin kevadel jälle laval.
  2. Külastasime Allariga Lääne-Ameerikat.
  3. Käisime Kihnu Pulmas.

 

Bikiinid välja…!

No midagi kohe on selle võistlemise juures mis mitte kuidagi ei lase seda ala jätta. Just siis kui vaikselt enda peas olen otsustanud, et enam sellega ei tegele, lööb minut hiljem pähe geniaalne idee just sedasama asja uuesti teha ja KOHE!

IMG_0220

Sel korral oligi mu ettevalmistus ainult 5-6 nädalat pikk aga selle ajal jooksul suutsin ma saavutada vaata et veelgi parema vormi kui kunagi varem. Kõik käis kuidagi hästi kiirelt. Hetkel on mul selgelt meeles veel mu sinine toidukotike mis minuga igal pool kaasas käis ja no sisu oli enamus ajast sama, sest nii oli ettevalmistus lihtne ja kiire. Toiduks oli peamiselt munavalge, kaerahelbepuder, riis, bataat, kala, kana, brokkoli, kale, asparagus, spinat, pähklid-kõik alati grammi pealt välja arvestatud. Ja nii lihtne see vormi tegemine ongi! Või noh, nii võib see kõrvalt välja paista. Tegelikult on see aga üks suur tohuvapohu. Mida lähemal on dieedi lõpp, seda vähem on energiat järgi, elu muutub kuidagi pingeliseks (kes ei oleks tühja kõhuga veidi pinges), väiksed asjad hakkavad närvidele käima ja suhted lähedastega läbivad totaalse kadalipu. Allari kannatus sai ka ilusti ära katsetatud ja tulemus on see, et seda tal jagub! 🙂

IMG_8967

Trenni tegin 6 korda nädalas ja lisaks jätkasin muidugi ka treeneritööd mis tähendas seda,et neljal korral nädalas andsin ma inimestele ka trenne mille ise muidugi kaasa tegin. Ühesõnaga kaloreid kulus palju, palju ja seetõttu ka kiire vorm. Toidulisanditest tarbisin kreatiini, BCAA’d, valgupulbrit, glütamiini ja vitamiine (B,D, Omega-3,).

Sel korral kahjuks medalikohta ei tulnud, kuid ise jäin endaga rahule ja see ongi selle spordiala juures peamine. Usun,et viga oli ka poseerimise taga mis mul seekord veidi unarusse jäi. Kuna ettevalmistusaeg oli lühike siis põhimõtteliselt jooksin jõusaalist otse lavale aga ilma korralikke poosideta seal midagi ei tee.

DFBF2BA7-350E-4372-956D-C4B6236E444D

Minu suurim kaasaelaja ja motivaator sel reisil oli Allar kes tegi kogu selle nädalavahetuse väga lõbusaks. Enamuse ajast kõndisimegi üritusplatsil ringi ja uudistasime uusi ja vanu sporditooteid. Allar oli see, kes maitses läbi kõik uued valgushokolaadi näidised, mille me siis vastavalt tema maitsemeelte järgi ostsime ja mille mina pärast võistluseid nahka pistsin -korralik tiimi töö nagu ikka.  Igaljuhul oli see tore uus kogemus ja vahva mini puhkus Kesk-Inglismaal.

 

California!

Nii, järgmine selle suve meeldejääv seiklus oli kohe reis Ameerikasse. Eelmisel aastal käisime emaga Ida-Ameerikat avastamas, sel aastal käisime Allariga lääne poole elu kaemas.

Kuna reis kestis üle kahe nädala, on mälestusi ka muidugi omajagu aga nüüd ongi hea välja sorteerida ainult kõige meeldejäävamad hetked!

DSC_0804

Esimeseks sihtkohaks oli California osariigis asuv kaunis linnake nimega Newport Beach. Rajoon kus me viibisime oli justkui filmist võetud. Kaunis vaade ookeanile oli algus meie igale päevale. Esimesed päevad liikusime jala ringi ja külastasime ühte väikest Balboa poolsaart mis oli no ikka nii traditsiooniline kui olla annab. Ameerika lipuke iga maja ees lehvimas mis tuletas alati meelde millises riigis me jätkuvalt oleme. Inimesed olid kõik väga toredad, jutukad ja abivalmid. Seal saarekesel käisime ka SUPimas, mis on siis põhimõtteliselt surfilaual parvetamine. See oli minu jaoks esimene kord ja muljed olid head, lihtsalt jalatallad väsisid lõpupoole ära, seda kindlasti tugevast tasakaalu hoidmisest. Ralliäss Allar kukkus ikka sisse ka, nii et nalja sai!

DSC_0104

Newport Beach oligi meie jaoks rohkem selline korralik puhkuse koht, kus sai palju päikest võtta, ujuda, puhata ja shopata. Kuna meie hotellis oli ka tasuta rattarendi võimalus, siis ei jätnud me seda kasutamata, vaid kihutasime ratastel Newport Beachi Randa avastama. Rand oli nagu rand ikka- sinine taevas, valged lained, mõnus pehme rannaliiv ja kuum päike aga lihtsalt see teekond ratastel sinna oli imeline!

Edasi liikusime me San Franciscosse. Hmm…ei teagi kuidas seda kohta kõige ilusamini kirjeldada. Ütleme siis nii, et ootused oli palju kõrgemad. Ööbisime päris kesklinnas, Union Square´i lähistel asuvas Marriott Hotellis. Päevavalguses paistis kõik ilus ja tore aga alates kella 5st õhtul oli tunne nagu oleksime mingi Zombie filmi võtetele sattunud. Kogu ümbruskonda voorisid äkitselt kodutud, kes lisaks kodu puudumisele olid kindlasti ka suuremas koguses erinevaid ained tarbinud ja kainest mõistusest polnud seal haisugi. Ainus hais oli see, mis kodutud endast tänavatele jätavad… Kurb oli näha sellist asja!

Meie kõige esimene ´meeldejääv´seik oligi see kui hotelli kõrval asuvasse restorani sööma läksime. Saime ilusa laua vaatega linna poole , mis igas muus paigas oleks ehk hea asi aga mitte San Franciscos. Ei läinud kaua aega kui juba avastasimegi, et tänavatel liigub palju veidraid inimesi ja üks neist ei häbenenud tulla ka meile end ´tutvustama´, pissides rõõmsalt kohe toidukoha akna ees, samal ajal kui meie burgerit sõime…Lisaks oli vaja muidugi enda suguorganeid  lapikesega seal meie ees ka puhastama hakata…Pisidetailidesse ma laskuma ei hakka.  Ütleme nii, et see burgerielamus jääb eluks ajaks meelde! Peale seda katsusime, et kiiresti tagasi hotellituppa saaks ja ega õhtul enam välja uudistama ei kippunud ka.

IMG_1215

IMG_1113

Järgmine päev läksime aga põhivaatamisväärsusi kaema ja peab ütlema, et päevasel ajal on linn päris ilus. Järjekorrad vaatamisväärsuste juurde olid meeletult pikad. Selleks et minna Cable Car´iga sõitma kulus meil üle tunni aja järjekorras passimise peale. Alcatrazi vanglat seekord vaatama ei jõudnud, kuna tuul oli väga tugev ja minu kõht eelistab laineid kaldast imetleda. Nii läksimegi hoopis kaldas olevaid II Maailmasõja aegseid laevu uudistama. Kusagil kella 5-6 paiku avastasime jälle, et Zombied on peidust välja pugenud ja nii tuli meil endal jälle tuppa peitu pugeda :).

Kas asi oli tõesti nii hull?

Kahjuks küll. Võibolla juhtus just sel nädalavahetusel olema asi hullem kui muidu ja võibolla olime valel ajal vales kohas aga esmamuljed meid San Franciscosse tagasi ei viiks. Tänavatel oli palju Ghetto laadseid kogunemisi, tänavad haisesid uriini järgi, nägime kuidas inimesed läksid nõel ja rihm peos nurga taha end süstima, kohtasime palju vaimselt haiged inimesi kes lihtsalt kõndimise pealt meiel midagi näkku karjusid või enda kujutletava sõbraga vaidlesid. Olime seal suurlinnas küll nädalavahetusel mis tähendaks igas muus kohas pidu aga San Franciscos oli hotellituba üks igavesti hea koht hilistel õhtutundidel. 🙂

IMG_6782

 

San Franciscost lendasime edasi Las Vegasesse. Milline koht!!!! Mul tuleb siiamaani naeratus näole kui Vegase peale mõtlen. Puhas magic! Seal olime päeval hoopis siseruumides või ligunesime jahedas basseinis kuna väljas oli üle 40 kraadi sooja ja õhtul käisime linna avastamas. Vegas on midagi mida peab ise kogema, et aru saada millest kõik räägivad. Kogu linn ja ehitised on nagu üks suur dollari märk, kõik kõige võimsam. Kuna me tahtsime ka sellest elamusest viimast võtta, bronnisime endale toa The Venetian hotellis mis oli pea sama võimas kui Veneetsia ise. Hotellis oli pea 50 restorani ja umbes 100 poodi nii et nädalake oleks kulunud ainuüksi hotelli avastamise peale. Meie tuba oli põhimõtteliselt sama suur kui meie korter Londonis aga Venetiani toas oli lihtsalt rohkem telekaid ja unustamatu vaade üle Las Vegase. Kasiinosid oli ka muidugi jalaga segada, alates lennujaamast kuni hotellide ja tänavateni.

Kas me mängisime ka? Ikka 🙂 ! Tegime üheksast dollarist 160 ja siis muidugi mängisime kõik maha kuna tuleb välja, et hasartmängud on nakkavamad kui ma arvasin! Aga nagu nad ütlevad: What happens in Vegas, stays in Vegas! Nii ka meil, midagi ei kahetse ja see on koht mida kohe kindlasti uuesti külastaks!!!

DSC_0701DSC_0710DSC_0728DSC_0870

 

Reisi lõpetasime Los Angeleses. Kuna aega oli jälle vähe ja linn suur, siis otsustasime sel korral ainult rannaäärseid alasid avastada. Hollywood, Beverly Hills ja muud kesklinna kohad jätsime järgmiseks kohaks. Käisime ära Venice beachis (sest mis fitnessi huvilised me muidu oleks 🙂 ) ja jalutasime sealt otse Santa Monica Beachi mis oli ka väga ilus ja armas rajoon. Nii nagu ka San Franciscos, oli ka Los Angeleses kodutuid omajagu mis tekitas kohati veidi hirmu. Päeval on aga elu ilus ja soovitaksime kindlasti sinna ka minna!

Kihnu Pulmad!

Meil oli au lõpetada suvepuhkus Kihnu Pulmaga! Minu lapsepõlve sõbranna Triinu abiellus enda peika Egoniga. No küll oli ilus! Lisaks oli  mul au olla veel ´umbrukaks´, ehk siis abiline, kes vaatab, et kõik sujuks ja pruutpaar saaks rahus enda päeva nautida. Tavaliselt kestavad Kihnu pulmad 3 päeva aga Triinu ja Egoni oma oli veidi modernsem ja kestis 2 päeva aga tantsu ja tralli jagus 3 päeva eest! Kihnu pulm on midagi, mida tuleb omal nahal kogeda, sest kui ma hakkaks siin kirjeldama mis seal toimus ja millised näevad kihnu traditsioonid välja, siis te kas ei usuks mind või arvaksite, et oleme hullud. Jällegi, et lühidalt asja kirjeldada- kihnu pulmas saab sõna otseses mõttes sipelgad püksi ja nõgestega vihelda. 

IMG_6125IMG_5659IMG_5656IMG_5298IMG_5299IMG_8036

Väga lahe oli üle pika aja jälle terve kihnu kostüüm selga ajada. Allar, kes minuga pulmas käis kirjutaks pulmast kindlasti palju huvitavama ülevaate kuna mina olen pulmas varem käinud ja enamus asju mis seal toimuvad on minu jaoks tavalised.

Palju Õnne ja armastust noortele!!!

 

Selleks korraks ongi kõik ja loodan, et järgmine blogi jõuab välja tulla ikka enne järgmise aasta septembrit 🙂 !

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Kuidas ühest sai LÕPUKS kaks…

Järgnev postitus on eelkõige pildi blogi, aga lisasin ka veidikene teksti meie suhte aastapäeva puhul! 

IMG_5952

Üks aasta- pikim suhe, esimene tõeline suhe!

27 aastat veetsin ma uhkelt vallalise tiitlit kandes. Muidugi käis elust läbi väikseid silmarõõme aga kuna olin 100%  keskendunud enda fitnessikarjäärile, reisimisele ja tööle, ei suutnud ükski noormees end minu kõrvale (või mina nende kõrvale) istutada kauemaks kui paar kuud.

IMG_5955

Fitness oli kindlasti üks peamisi põhjuseid miks eelistasin olla üksinda. Dieete pidades on tujud väga muutlikud ja paljud noormehed ei saanudki minust aru, et miks nii palju trenni teen või kui läksime näiteks välja sööma, et miks ma ikka seda juustukooki ka ei söö,  üks tükk ei tee ju midagi… Aga niipalju tegi, et sain aru, et see inimene ei ole minu jaoks õige valik! Otsisin kedagi, keda ei häiriks minu elustiil, kes ei häbeneks, et on vähem vormis kui mina ja kes ei sunniks mind astuma jõusaali rutiinist välja-ideaal oleks siis olnud põhimõtteliselt meessoost mina ise 😀 .  Nüüd tagasi mõeldes pean ütlema, et olin vist ise ka see, keda vahel kutsutakse traditsioonilise maitseaine nimetuse järgi- pipar, valiv pipar! 😀

IMG_5842

Mulle ei meeldinud kunagi avalikkuse ja eelkõige vanemate ette tulla suhtega mis polnud kindel või milles ma ise pikka tulevikku ei näinud. Tundsin end üksi tugevana ja ei näinudki otsest vajadust kedagi enda kõrvale varuda. Mida rohkem aeg edasi liikus, seda rohem veendusin, et just üksinda ongi mul kõige parem elada.Olin endamisi juba mõelnud, et ju ma siis võtan palju kasse ja koeri millega kodu täita ja kellega vanaduspõlves enda monolooge jagada saan. So sad, right?! 😀 IMG_5827

Ma olin isegi nii vallaline, et mõningatel inimestel tekkis juba mure, et äkki olen üldse omasoo armastaja ega julge veel kapist välja tulla. Kõigepealt ma naersin selle üle ja muidugi läks see mulle ka natukene hinge aga ega ma sellepärast kohe klubidesse meest otsima tõtanud. Mul polnud vaja kellegile midagi tõestama minna. Mina elasin edasi enda väikeses muinasmaailmas, kus ootasin seda printsi valgel hobusel! 🙂 

IMG_6239

Ja umbes 2 aastat tagasi ma seda printsi esimest korda kohtasingi- valget hobust tal kahjuks polnud, küll aga oli ta ise riietunud üleni valgesse.  Meie esimene kohtumine kestis umbes-täpselt 5 minutit.  Ma kirjeldan teile kiiresti seda olukorda ‘laivis’ :

IMG_6241

Käes on suvepuhkus, mul on veel jäänud paar viimast päeva Eestis olla:  Helene (mu täditütar) ja mina SunSeti ööklubist koju minemas… Ootame fuajees mu õde. Järsku näen välisukse juures seismas valges riietuses pikka, nägusat, päevitunud noormeest. Selle peale muidugi see natukene purjakil mina kohe hüüdis (ja ikka nii, et terve fuajee kuuleks…) : ” Appi Helene, vaata kui ilus mees!”  😀  Sealt edasi mina ise tegelikult rohkem väga ei rääkinudki, Helene ja mu prints valges vahetasid veel paar sõna ja ilmselgelt nägi Helene selles kohtumises mingit sädet kuna andis salaja Allarile minu telefoni numbri. Minult endalt on klubis suhteliselt võimatu numbrit välja pinnida kuna pole eriline sõnumite saatja, helistamist ei soosi ammugi ja ei taha telefoni tühjade numbritega kurnata. Järgmine päev kutsus Allar mind välja (PS! üks armsamaid kutseid mu elus 😀 )  aga kuna eelmine õhtu oli oma töö teinud ja olin järgmine päev lendamas, eelistasin kodus puhata ja nii meie teed uuesti lahku läksid. Mina lendasin järgmine päev Londonisse ja Allar Balile.

IMG_6150

Natukene rohkem kui pool aastat hiljem juhtusime me jälle samal ajal Eestis olema ja sellest hetkest saigi juba minust ‘meie’.  Selle asja nimi on vist saatus…

IMG_5835

Kuidas siis seekord kõik nii lihtsalt käis? 

Tegelikult ei käinudki. Mina olin esialgu selline nagu ma ikka, võtsin aga stopperi välja, et vaatada kui kiiresti järgmise inimese enda elust eemale peletada saaksin. Olin endiselt veendunud, et üksinda on kergem- nii hea ju pidudel käia, ei pea kellegile aru andma, saan rahus jõusaalis käia,pole vaja kokata ega reisiplaane vastavalt kellegi teise ajakavale seada… Vahe oli seekord selles, et Allar ei olnud selline noormees, kes jookseks esimest takistust nähes minema (ja takistusi meil jagus, alustades vahemaast…).Vastupidi, tema jaoks oli see huvitav väljakutse ja ta andis endast kõik, et see suhe ilusa alguse leiaks ja ka püsima jääks.

IMG_5953

Mõningad teod mis mu südame võitsid:

  • 1 armas kiri iga hommik mitu kuud järjest ( ei jäänud mitte ükski päev vahele kuni hetkeni mil kokku kolisime ja ta juba ise oma sõnumi edastada sai 😀 )
  • Ootamatud lilled kulleriga…
  • ‘Gentelman’i’ käitumine kui kusagil väljas käisime- uste avamine, jaki seljast võtmine, lauda abistamine jne… jep, sellised mehed ka veel eksisteerivad!
  • Londoni külastus iga paari nädala tagant…
  • Ühised trennid ja huvi jõusaali vastu…
  • Armas käitumine mu pere ja sõprade vastu…
  • Huvi reisimise vastu…
  • Suuremad lihased kui mul endal 😀 …
  • Lõputud jutuajamised, kus ta alati päriselt ka kuulas (ma loodan 😀 ) ja tundis huvi..
  • Positiivne maailmavaade ja hea huumorisoon…

IMG_5839

Mitte, et mul pole piisavalt jõudu, et ise uksed lahti tõmmata ja end tooliga lauda lohistada aga see, kui keegi teine teeb kõik need väikesed asjad sinu eest, on väga meelitav ja  võluv :)! Veel tänaseni ootan ma hetke ,mil kõik need viisakus etteasted lõppevad ja kodus iganädalased lilled laualt kaovad aga tundub, et see ongi mu prints Allar! 😀

IMG_6240

Kõige suurema südamega noormees keda ma tean!!! 

IMG_5951

Koos oleme me olnud juba tervelt aasta ja no mul ei olegi piisavalt häid omadussõnu, et seda suhet kirjeldada. Kui me astume koduuksest sisse, siis siseneksime me kahekesi nagu kosmosesse kus teisi inimesi pole. Need ootamatud laulu -ja tantsuhood mis meil vahel pähe löövad ja kus 1 ei saa viletsam olla kui teine 😀 …mingisuguse oma veidra dialektiga rääkimine mida teised jääksid lolli näoga kuulama ja vaatama…lõputud geniaalsed (meie arust 😀 ) naljavideod mida hiljem lähedastega jagame..musklite võrdlemine peegli ees…uute reiside ja seikluste planeerimine… Ühesõnaga,meil igav ei hakka! 😀

IMG_5836

Mul on väga vedanud, et Allar sujuvalt ennast mu kõrvale oskas istutada! Kui varem arvasin, et üksi olin õnnelik ja kõik oli nii tore, siis nüüd on kõik vähemalt kolmekordistunud!

IMG_5833

Mu kogu pika loo põhimõte on eelkõige selles, et suhetesse pole mõtet kiirustada ainuüksi selleks, et tunned survet muu maailma poolt. Parem oota ära see õige ja alates sellest hetkest ei vahetaks sa koosolemist mitte kunagi vallalise elu vastu! Jagatud rõõm on kahekordne ja jagatud mure poole väiksem 😀 !

IMG_5828

Piltide autor: Keidi Vaikma

Keidi, suur aitäh, et selle ilusa lumise päeva meiega veetsid! 

IMG_5843